Piinaja

Ma pole eriti mõelnud, kelleks ma hakkan, aga see näib olevat suurepärane viis...

Piinaja

1. Mõistatus

Mis toimub? mõtlesin ma ajalehte lauale pannes. Isa polnud läheduses, aga kui ta oleks olnud,
siis oleks ta karjuma hakanud. Ma viskasin ajalehe prügikasti ja istusin taas laua äärde.
Piinamised... Wahingtonis... ma pidin sinna minema... sügisel... kooli. Ja nüüd,
piinamised. Kui mu isa seda kuuleks, ei laseks ta mind sinna. See on ju hea kool,
ma tahan sinna. Kuid mul ei teki endalgi tahtmist minna Washingtoni.
Lõpuks otsustasin, et lähen magama. Koolitööd olid tehtud. Ma olin väsinud,
kuid ma ei suutnud seda unustada... piinamisi. Hetkeks kujutasin end piinavoodil.
Ma karjusin, aga keegi ei tulnud appi. Lõpuks lõpetasin, aga siis tuli must mees.
Ta hakkas mind piinama. See oli jube...
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli juba hommikusöök valmis. Emps tegi süüa? mõtlesin ma süües.
"Kas koolitööd on tehtud?" küsis Sarah.
"On küll, ära muretse, emps!" teatasin valjult.
Papsil kukkus selle peale taldrik maha... ma rääkisin liiga kõvasti.
Kas see oli piinamistest? mõtlesin ma ehmunult, kui isa maast putru koristas.
"Hullud!" pomises isa vaikselt, vaevukuuldavalt.
Kui asjad pakitud, viis ema mu kooli. Ma rääkisin emale Washingtonist. Ka tema ei lubaks mind sinna.
"Aga ma pean sinna saama! Sügisel on kindlasti piinamised lõppenud!" teatasin ma uhkelt,
kuid Ema ütles:
"Ei, sa ei lähe sinna ja jutul lõpp. Phoenixis on ka head koolid. Äkki lähed hoopis kusagile kaugemale..." aga mina hakkasin kohe ise rääkima:
"...Näiteks Washingtoni. Seal on küllalt hea! Luba mind sinna!" Ema näis mõtlevat.
Sama tegin ka mina. Ma pean sinna ju minema! mõtlesin ma hetkeks, aga ma olin juba kooli juures.
Ma avasin vaikselt ukse ja hakkasin kooli poole kõndima, kuid ema hakkas rääkima:
"Ole siis tubli tüdruk!"

Koolis algas madin... ka nemad olid kuulnud piinamisest. Ma jooksin oma kohale ja siis tuli õpetaja...